Aasta on esimese eriolukorra algusest möödas ja suvissügise lillepeo järel jõudsime nakatumiskordaja arvestuses Euroopa viie rikkaima riigi hulka – tehtud! Piisab, kui teha liiga vähe, liiga hilja ja liiga segaste sõnumitega ning varsti saame ka esikoha. Ning sellega oleme suutnud ennast kartma panna ka soomlased.
„Tarkus algab tõsiasjade tunnistamisest“, ütles kunagi Soome president Juho Kusti Paasikivi. Selvä juttu! Kui eestlased ei suuda oma kodus asju kontrolli alla saada, tulebki piir kinni hoida. Peaministrite kaunid ühisnaeratamised siin ei maksa.
Emotsioonivabalt asja kokku võttes on aga uus viirusetsunami õpetanud meile seda, et kui eelmise järel kurjemat tooni vältivas uues valitsuses ning ametkondades ei ole näha resoluutset ja kavakindlat lähenemist kriisi lahendamisel, tekib kogu ühiskonnas omamoodi apaatiaga segatud anarhia, kus igaüks käitub oma sisetunde ja usuvabaduse (uskudes, mis meeldib) järgi.
Ning õed ja arstid on need, kes selle jama tulemeid iga päev oma töös kõige lähemalt näevad ja kuidagi hakkama peavad saama. Ehk Churchilli tsiteerides: „Veel mitte kunagi ei ole nii paljud võlgnenud nii palju nii vähestele.“ Müts maha nende ees (mitte küll kaitseülikonna oma.)
Mõtlev inimene vaatab, kuulab ja tahaks küsida:
- Kas tõesti ei saada aru, et piirangud, mida valitsus ei taha kehtestada, tulevad nende mittekehtestamisel nagunii. Vältimatult. Ainult veidi hiljem ja palju suurema hulga ohvritega.
- Kuidas geenitestid, mis nt. Saksamaal on kogu strateegias olulised, meie ametnike arvates ebausaldusväärsed on?
- Kuidas see vaktsineerimiskava ja -teostus meie e-riigis nii konarlik on? Tervishoidu kureeriv minister on ju sama ja ametis olnud järjepidevalt.
- Miks me ei ole kuulnud sõnumeid Tehnilise Järelevalve Ametilt kaubanduskeskustes jt. suurtes ühiskondlikes hoonetes läbi viidud muudetud ventilatsioonirezhiimide kontrolli kohta? Et ruumidesse puhutaks ainult värsket, mitte juba ringelnud õhuga segatud õhku (jaa, see suurendab küttekulusid), nii nagu Euroopa Ventilatsiooniinseneride Assotsiatsioon juba aasta tagasi ametlikult soovitas. Ka Eesti võttis selle alusel siis ametliku määruse vastu. Nüüd muidugi muutub nii ehk naa aktuaalseks nende sulgemine.
- Kuidas on võimalik, et EV nimel ei suudagi venekeelse elanikkonnaga keegi autoriteeti sisendavalt suhelda? Lasnamäe ja Maardu on ju hetkel ühed nakatumise tipp-piirkonnad.
- Ja viimaks – miks me ei ole saatnud oma emissare Taiwani, kes oleks selle maailma paremini hakkama saava demokraatliku riigi vinge kogemuse ühiskonna toimimas hoidmisel suutnud ka meieni tuua? Taiwanis on nimelt:
- 24 miljonit inimest
- 14 kuu jooksul ainult 960 COVID juhtumit ja 9 surma KOKKU (Worldometer.com) kuni 04.03.21. Viimati lisandus kaks nakatunut ööpäevas.
- koolid ja muud asutused töötavad
- 2020.a eelviimase kvartali majanduskasv kümnendi suurim jne…
Ehk võiks huvi tunda, mida nad lisaks üldisele maskikandmisele ja testimisele teavad ja teisiti teevad?
Miks…, kas…, kuidas…?
Kodanikule tundub selles olukorras kokkuvõttes riiki lihtsalt vähe olevat, ehk meenutades Lennart Meri: „Eestil on kerge muutuda oblastiks.“ Valitsuse sammud ja nende selgitamine ehk paljuräägitud kaunis sõna „kommunikatsioon“ ei ole olnud veenvad. Mitu surma ja rasket haigestunut me suveks näeme?
Veel üks asi
Üks järeldus veel – kui puudub tunne selgest juhtimisest, siis on inimeste valmisolek ühise eesmärgi nimel piiranguid taluda selgelt lünklik. Nii ei maksa ka loota, et nt. sõjaseisukorras oleks meil monoliitne ja ühise asja eest väljas olev ühiskond. Kipub seegi siis jääma vähemuse pingutuseks ning lisaks leiaks keegi ikka, et just tema õigus lahingu hetkel restoranis šampanjat juua kuulub vääramatult põhiõiguste kilda. Omamoodi stiilne muidugi seegi, eriti kui lõpeb fataalselt.
