Me oleme kuidagi harjunud stereotüüpse kujutelmaga, et Eesti on väike. Tõesti – kui NATO hävitajad Ämarist õhku tõusevad, teevad nad vähem kui poole tunniga riigile tiiru peale.
Maapeal kipuvad asjad kauem aega võtma. Olen viimastel aastatel korduvalt avastanud, et Tallinna-Tartu kiiremal juhul kahetunnine auto- või rongisõit loob petliku kujutluse Põhja- ja Lõuna-Eesti lähedusest. Tegelikult aga võib sama kaua rahulikult sõita ka ainult ühe maakonna piires. Ühes suunas. Olete te näiteks Paatsalust Iklasse läinud? Läbi metsa Varbla, Tõstamaa, Pärnu, Häädemeeste – alla kahe tunni ei tule kuidagi välja, ehkki teekond kulgeb ainult Pärnumaal.
Mägi-Eesti
Regioonide mõistes – metsane Lõuna-Eesti tundub Tallinnast vaadates üsna ühesuguse kandina, aga Missost Valga kaudu Abja-Paluojale sõitmiseks kulub samuti ligi kolm tundi. Või siis vunki mano keerates – Otepäält, mis on ju väga Lõuna-Eesti, võib rahulikult tunni otse alla lõunasse põrutada, enne kui Läti piir Paganamaal või Peetri jõel vastu tuleb. Tallinnast vaadates ligi neljatunnine ots. Ehk kui suvila on näiteks Haanja taga, siis on tagasi kilulinna jõudes ikka korraliku turnee tunne sees.
Idast saartele
Ja idapiirilt läände sõites ei saa selle ajaga veel saartelegi. Kui näiteks narvakal peaks tekkima (teoreetiliselt, noh, sest tegelikus elus seda palju ei juhtu) huvi külastada autoga Saaremaad, siis Sõrve säärde jõudmiseks kulub tal ka eelbroneeritud praamipiletitega mitte vähem kui 6,5-7 tundi. Pea sama aeg kulub setul Värskast Ristnale kulgemiseks. Need on korralikud sõidud Kesk-Euroopa riikides.
Mis on selle jutu mõte?
Aga see, et ehkki elanikke on meil kolmteist korda vähem kui territoriaalselt sama suures Hollandis, saaksime seda laiendatud aja- ja ruumitunnetust kuidagi ikkagi kasutada ka meie enesehinnangu kasvatamiseks? Et ei ole me nii väiksed midagi? Ah?
